Sisukord
(Pastoraalpoeem, ladina/rooma, 37 eKr, 829 rida)
Sissejuhatus
Sissejuhatus | Tagasi lehekülje algusesse |
"Bucolics" (Lat: "Bucolica" ), tuntud ka kui "Ekloogid" (Lat: "Eclogae" ), on Rooma luuletaja kümne pastoraalse luuletuse kogumik. Vergil ( Vergil ). See oli Vergil Esimene suurem teos, mis avaldati 37. aastal eKr. Need maaliliste teemade kohta kirjutatud kummituslikud ja mõistatuslikud värsid andsid inspiratsiooni kogu Euroopa pastoraalluule traditsioonile, kuid nende poliitiline element ja kommentaarid Rooma ajaloo hiljutise tormilise perioodi kohta tegid need ka omal ajal väga populaarseks.
Sünopsis | Tagasi lehekülje algusesse |
Ekloog 1: Meliboeus-Tityrus (83 rida).
Ekloog 2: Alexis (73 rida).
Ekloog 3: Menalcas-Damoetas-Palaemon (111 rida).
Ekloog 4: Pollio (63 rida).
Ekloog 5: Menalcas-Mopsus (90 rida).
Ekloog 6: Silenus (86 rida).
Ekloog 7: Meliboeus-Corydon-Thyrsis (70 rida).
Ekloog 8: Damon-Alphesiboeus (109 rida).
Vaata ka: Himeros: seksuaalse iha jumal Kreeka mütoloogiasEkloog 9: Lycidas-Moeris (67 rida).
Ekloog 10: Gallus (77 rida).
Analüüs | Tagasi lehekülje algusesse Vaata ka: Catullus 11 tõlge |
"Bucolics" olid nominaalselt kirjutatud jäljendades "Bucolica" kreeka luuletaja Theokritose peaaegu kakssada aastat varem kirjutatud teos, mille pealkirja võib tõlkida kui "Veiste hooldamisest" , mis sai oma nime maaliliste teemade järgi. Kümme tükki, mis moodustavad Vergil raamatut nimetatakse aga igaüks neist "ekloogideks" (ekloog on sõna-sõnalt "eelnõu" või "valik" või "arvustus"), mitte aga Theokritose "idüllideks", ja Vergil 's "Bucolics" toovad sisse palju rohkem poliitilist räuskamist kui Theokritose lihtsad maavignette'id. Nad lisavad kreeka algupärasele mudelile tugeva itaalia realismi elemendi, kus reaalsed või varjatud kohad ja inimesed ning kaasaegsed sündmused segunevad idealiseeritud Arkaadiaga.
Kuigi luuletused on suures osas asustatud karjakasvatajatega ja nende kujuteldavate vestluste ja lauludega suures osas maapiirkondades, "Bucolics" kujutavad endast ka dramaatilist ja müütilist tõlgendust mõningatest revolutsioonilistest muutustest, mis toimusid Roomas Lepiduse, Antoniuse ja Octaviuse teise triumviraadi ajal, mis oli rahutu periood umbes aastatel 44-38 eKr, mil Vergil kirjutas luuletused. Maakonnategelasi näidatakse kannatavat või revolutsioonilist muutust omaks võtvat või õnnelikku või õnnetut armastust kogevat. Huvitaval kombel on need ainsad luuletused, mis on Vergil teoseid, milles viidatakse orjadele kui peategelastele.
Luuletused on kirjutatud ranges daktülilises heksameetrilises värsis, enamik neist vestluste vormis selliste nimedega tegelaste vahel nagu "Tityrus" (mis väidetavalt esindab Vergil ise), "Meliboeus", "Menalcas" ja "Mopsus". Neid esitati Rooma laval ilmselt suure eduga ning nende visioonilise poliitika ja erootika segu tegi Vergil kohene kuulsus, mis oli tema enda eluajal legendaarne.
Neljas ekloog, alapealkirjaga "Pollio" See kirjutati Octaviuse (kellest peagi sai keiser Augustus) auks ning see lõi ja täiendas uut poliitilist mütoloogiat, kujutades ette kuldset ajastut, mida juhatab sisse "Jove suureks kasvuks" kuulutatud poisi sünd, mida mõned hilisemad lugejad (sealhulgas Rooma keiser Constantinus I) käsitlesid omamoodi messiaanliku ettekuulutusena, mis sarnanebprohvetlikud teemad Jesaja või Sybilline Oracles. See oli suuresti see eklogi, mis kogub jaoks Vergil pühaku (või isegi nõia) maine keskajal, ja see oli üks põhjus, miks Dante valis Vergil kui tema teejuht läbi oma allilma "Jumalik komöödia" .
Ressursid | Tagasi lehekülje algusesse |
- Ingliskeelne tõlge (Internet Classics Archive): //classics.mit.edu/Virgil/eclogue.html
- Ladinakeelne versioon koos sõna-sõnalise tõlkega (Perseus Project): //www.perseus.tufts.edu/hopper/text.jsp?doc=Perseus:text:1999.02.0056
- Ladina tekstiversioon (Vergil.org): //virgil.org/texts/virgil/eclogues.txt