Sisukord
Catullus Biograafia
Sissejuhatus |
Catullus 50 räägib elav luuletuste kirjutamise sessioon Catulluse ja tema sõbra Licinius Calvuse vahel , samuti letargia ja tüdimus, mida Catullus tunneb pärast seda. Sellel on pilkav toon, mis ilmneb nii linnaliku keele kui ka hendekaslaabilise meetrumi kasutamisest. Igal real on üksteist poeetilist jalga.
Luuletuses satuvad Catullus ja Licinius Calvus, kes oli luuletaja ja kõnemees, kirglikku ja hedoonilist luule- ja isikuvahetust. Pärast seda ei suuda Catullus süüa ega magada ja lebab rahutult päevast päeva unistades järjekordsest luulesessioonist. Seejärel näitab ta oma kiindumust luuletusvormi vastu, andes talle võime väljendada oma meeleolu kuid hoiatab Calvust, et ta hoiduks ülbusest, et jumal Nemesis (kes karistab ülbete vastu) teda ei karistaks.
Catullus 50 algab väga kergel toonil kui nad kaks on loovuse voolus, kuid siis võtab tume muutus, kui tema sõber teda hülgab. Esimesed kuus rida luuletuse kannab rõõmsat sõnavara: vaba aja veetmine, nautimine, mängimine, naermine, joomine. Aga puudu on Calvuse seltskonnast, kes kuulub väljapaistvasse gens Licinia perekond, on Catullusele sama palju meeleheite põhjuseks kui kunstilise loomingu puudumine. Õnnetus on märgatavaks kontrastiks luuletuse algusele ja rõhutab Catullus'e sõpruse väärtustamist. T ta teine osa luuletus jaguneb kaheks väiksemaks osaks, millest esimeses kirjeldab Catullus oma kannatuste põhjust ( Ja ma lahkusin sealt teie sarmi ja vaimukuse poolt ärritatuna, 50, 7-8). Terminile "piqued" (incensus) järgneb ladina keeles sageli "love" (amore), mis viitab nii erootilisele alatoonile kui ka suurele kiindumusele oma sõbra poeetilise võimekuse ja isiklike omaduste vastu. Teine alapeatükk kirjeldab tema psühholoogilisi kannatusi (ärevus, igatsus, depressioon).
Luuletus on ühendatud Catullus 51 oma vaba aja teema ( Eile, Licinius, vabal ajal, 50.1), millel on mitmeid tähendusi, kuid Catullusele ja teistele silmapaistvatele isikutele tähendas see eesmärgipärast tagasitõmbumist avalikust elust, et tegeleda tähtsate kunstiliste ettevõtmistega. Tundub, et Catullus 50 ja Catullus 51 olid mõeldud koos lugemiseks . Mõlemad kirjeldavad Catulluse viletsust (" mind miserum", 50.9). Tema õnnetus on igas luuletuses kesksel kohal, kuigi Lesbia ja armastus on igatsuse objektideks selles Catullus 51 mis on seega tõsisem. Catullus 50 võtab ta ette kergema efekti, et näidata samasugust igatsust Calvuse sõpruse järele. Mõlemas loetleb ta oma sümptomeid, et rõhutada oma kiindumust aadresside vastu. Mänguline erootika võtab võimust ridades 7-8. Catullus on nii vaimustuses Calvuse võlu ja vaimukus ning nende ühise kunsti tegemise mõnususest, et ülejäänud elu kaotab oma sära.
Veebilehel luuletuse read 18-21 , on jälle olemas toonimuutus viide Nemesisele, väga võimsale jumalusele ja liigse karistuse sümbolile. Näiliselt sobimatu pöördumine Nemesise poole rõhutab sarkastilist tunnet. Catullus 50, kuigi seda võib lugeda ka hoiatusena Catullusele endale, et ta ei toetuks ebatervislikul määral seltskondlikkusele ja romantikale, et teda ei karistataks emotsionaalse hädaga.
Vaata ka: Glaukose, Iliase kangelase rollCarmen 50 |
| Rida | Ladina tekst | Inglise keelne tõlge |
|---|---|---|
| 1 | HESTERNO, Licini, die otiosi | Eile, Licinius, tegime puhkust |
| 2 | multum lusimus in meis tabellis, | ja mänginud palju mänge oma tahvelarvutitega, |
| 3 | ut conuenerat esse delicatos: | nagu me olime kokku leppinud, et võtame oma rõõmu. |
| 4 | scribens uersiculos uterque nostrum | Igaüks meist rahuldas oma fantaasiat värsside kirjutamisel, |
| 5 | ludebat numero modo hoc modo illoc, | kord ühes, kord teises meetris, |
| 6 | reddens mutua per iocum atque uinum. | vastates üksteisele, kui me naersime ja jõime oma veini. |
| 7 | atque illinc abii tuo lepore | Ma tulin sellest nii tulistatuna ära |
| 8 | incensus, Licini, facetiisque, | sinu vaimukuse ja lõbutsemise poolt, Licinius, |
| 9 | ut nec me miserum cibus iuuaret | et toit ei leevendanud mu valu, |
| 10 | nec somnus tegeret quiete ocellos, | ega uni levita mu silmi, |
| 11 | sed toto indomitus furore lecto | kuid rahutu ja palavikuline ma visklesin kogu oma voodis ringi, |
| 12 | uersarer, cupiens uidere lucem, | igatsus näha koidikut, |
| 13 | ut tecum loquerer, simulque ut essem. | et ma saaksin sinuga rääkida ja sinuga koos olla. |
| 14 | at defessa labore membra postquam | Aga kui mu jäsemed olid väsimusest kurnatud |
| 15 | semimortua lectulo iacebant, | ja lebasin poolsurnult minu diivanil, |
| 16 | hoc, iucunde, tibi poema feci, | Ma tegin selle luuletuse sulle, mu armas sõber, |
| 17 | ex quo perspiceres meum dolorem. | et sa saaksid sellest minu kannatusi teada. |
| 18 | nunc audax caue sis, precesque nostras, | Ärge olge nüüd liiga uhked ja ärge, ma palun teid, |
| 19 | oramus, caue despuas, ocelle, | mu silmapilk, ära lükkagi mu palveid tagasi, |
| 20 | ne poenas Nemesis reposcat a te. | et Nemesis ei nõuaks sinult omakorda karistusi. |
| 21 | est uehemens dea: laedere hanc caueto. | Ta on impeeriumi jumalanna - hoiduge teda solvamast. Vaata ka: Lamia: Vana-Kreeka mütoloogia surmav lapsehävitav koletis |
Eelmine Carmen
Ressursid |
VRoma projekt: //www.vroma.org/~hwalker/VRomaCatullus/050.html