Sisukord
Catullus Biograafia
Vaata ka: Ismene raamatus "Antigone: õde, kes elas".Sissejuhatus |
Catullus 76 on autobiograafiline luuletus. kus Catullus töötab läbi tema isiklik piin Lesbia armastamise pärast samas kui ta ei armasta teda vastutasuks. See luuletus on Sappho 31 sarnane toon ja stiil. . selles luuletuses kirjutas Sappho sellest, et ta näeb kedagi, kes on nii ilus, et ta ei suuda rääkida. Ta hakkab higistama, ta tunneb, et ta punetab kuumusest naha all, ja ta tunneb, et ta sureb.
Ridades 17-20 palub Catullus jumalatelt halastust, et nad vaataksid tema elu ja "võtaksid minult ära katku ja hävingu." Järgnevates kahes reas räägib ta sellest, kui letargiline ta end oma liigestes tunneb ja kuidas kõik rõõmud on tema südamest lahkunud.
Luuletuse neljas viimases reas paljastab Catullus, mida ta tahab . Ta ütleb, et ta ei taha enam, et Lesbia (naine) teda vastutasuks armastaks. Ta loodab, et naine nõustub olema vooruslik; see võib tähendada, et ta tahab, et naine ainult seksiks temaga. Kahes viimases reas ütleb ta, et tahab olla hästi vastutasuks oma vagaduse eest.
Vaata ka: Antigone kulminatsioon: finaali algusTa nimetab oma armastust tänamatuks kuuendas reas ja ta nimetab Lesbiat "tänamatu südamega" üheksandas reas. Ta küsib endalt, kuidas ta saab jätkuvalt piinata teda. Catullus kirjutas peaaegu veerandi oma luuletustest Lesbiale või Lesbiast. Paljudes neist võitleb ta nende suhte ja selle kujunemise pärast. Selles luuletuses tundub, et ta püüab anda endale midagi sellist nagu "ei kahetse". Jah, ta on andnud naisele kõik. Ei, naine ei vastanud armastust. Aga ta tahab, etsaada taas jumalakartlikuks inimeseks ja elada kehaga, mis ei tunne enam haigust.
Read 13 ja 14 , mõistab Catullus, kui raske on jätta kõrvale "ammune armastus". Seejärel ütleb ta endale, et ta peab seda "saavutama, nii või teisiti." Kuigi Catullus on kurb oma suhte Lesbiaga lõppemise üle, näib ta mõistvat, et ainult tema (jumalate abiga) saab sellest naisest üle.
Carmen 76 |
| Rida | Ladina tekst | Inglise keelne tõlge |
|---|---|---|
| 1 | SIQVA recordanti benefacta priora uoluptas | KUI inimene saab rõõmu tunda, kui ta meenutab tehtud headust, |
| 2 | est homini, cum se cogitat esse pium, | kui ta arvab, et ta on olnud tõeline sõber; |
| 3 | nec sanctam uiolasse fidem, nec foedere nullo | ja et ta ei ole rikkunud püha usku ega üheski lepingus |
| 4 | diuum ad fallendos numine abusum homines, | on kasutanud jumalate majesteetlikkust selleks, et petta inimesi, |
| 5 | multa parata manent in longa aetate, Catulle, | siis on sulle, Catullus, palju rõõmu pikast elust, |
| 6 | ex hoc ingrato gaudia amore tibi. | teeninud selle tänamatu armastuse eest. |
| 7 | nam quaecumque homines bene cuiquam aut dicere possunt | Sest mida iganes headust saab inimene inimesele sõnaga näidata |
| 8 | aut facere, haec a te dictaque factaque sunt. | või tegu on teie poolt öeldud ja tehtud. |
| 9 | omnia quae ingratae perierunt credita menti. | Kõik see on usaldatud tänamatu südame kätte ja on kadunud: |
| 10 | quare iam te cur amplius excrucies? | miks sa siis peaksid ennast nüüd enam piinama? |
| 11 | quin tu animo offirmas atque istinc teque reducis, | Miks sa ei suuda oma meelt kindlalt rahustada ja tagasi tõmbuda, |
| 12 | et dis inuitis desinis esse miser? | ja lakkavad jumalate ees õnnetud olemast? |
| 13 | difficile est longum subito deponere amorem, | Raske on järsku kõrvale jätta ammune armastus. |
| 14 | difficile est, uerum hoc qua lubet efficias: | See on raske, kuid te peaksite selle ühel või teisel viisil saavutama. |
| 15 | una salus haec est. hoc est tibi peruincendum, | See on ainus ohutus, seda peate te läbi viima, |
| 16 | hoc facias, siue id non pote siue pote. | seda peate te tegema, olenemata sellest, kas see on võimalik või võimatu. |
| 17 | o di, si uestrum est misereri, aut si quibus umquam | Te jumalad, kui halastus on teie omadus või kui te kunagi tõite |
| 18 | extremam iam ipsa in morte tulistis opem, | abi igale inimesele surma hetkel, |
| 19 | me miserum aspicite et, si uitam puriter egi, | vaadake mind minu hädas ja kui ma olen elanud puhast elu, |
| 20 | eripite hanc pestem perniciemque mihi, | võta see nuhtlus ja häving minust ära. |
| 21 | quae mihi subrepens imos ut torpor in artus | Ah mina! Milline letargia hiilib mu sisemusse, |
| 22 | expulit ex omni pectore laetitias. | ja on kõik rõõmud mu südamest välja tõrjunud! |
| 23 | non iam illud quaero, contra me ut diligat illa, | Enam ei ole see minu palve, et ta armastaks mind vastutasuks, |
| 24 | aut, quod non potis est, esse pudica uelit: | või, sest see on võimatu, et ta nõustuks olema vooruslik. |
| 25 | ipse ualere opto et taetrum hunc deponere morbum. | Ma tahaksin ise jälle terveks saada ja selle õela haiguse ära kaotada. |
| 26 | o di, reddite mi hoc pro pietate mea. | Oo, te jumalad, andke mulle see vastutasuks minu vagaduse eest. |
Eelmine Carmen
Ressursid |
VRoma projekt: //www.vroma.org/~hwalker/VRomaCatullus/076.html